lühinägelikkus

Lühinägelikkus on refraktiivne nägemishäire, mille puhul kauged objektid näivad udused. See tekib tavaliselt, kui silm on pikem kui tavaliselt või murdumisvõime on liigse tugevusega, nii et kujutis langeb võrkkesta ette.

Sümptomid hõlmavad udust nägemist kaugel asuvatelt objektidelt, vajadust lähendada kaugel olevaid asju ning silmade väsimust või peavalu, eriti kui tehakse kaugtööd või koolitööd. Diagnoos tehakse põhjaliku silmaeksami käigus: mõõdetakse refraktsiooni, hinnatakse sarvkesta ja läätsede omadusi ning kontrollitakse võrkkesta terviklikkust.

Ravi on peamiselt korrigeeriv. Peamised lahendused on prillid ja kontaktläätsed, mille dioptrid on negatiivsed. Mõnel juhul kasutatakse ortokeratoloogiat ehk öösel kantavaid spetsiaalseid kõvasid kontaktläätsi, mis annavad päeval parema nägemise. Kirurgiline korrigeerimine (LASIK, PRK või SMILE) sobib mõnele täiskasvanule, kelle nägemus on stabiilne ja kelle silma struktuurid on sobivad. Noorukitel võib haigus progresseerida; arutatakse progresseerumise pidurdamiseks madala kontsentratsiooniga atropiin tilkasid (0,01%) ning multifokaalseid või ortokeratoloogilisi lahendusi.

Prognoos on individuaalne: mõnel inimesel stabiliseerub see täiskasvanueas, teisel jätkub progressioon. Regulaarne silmaarsti kontroll aitab jälgida muutusi. Kõrge lühinägelikkus suurendab võrkkesta komplikatsioonide riski, sealhulgas võrkkesta eraldumist ja müoopilise makulopaatia arengut; seetõttu on varane ja asjakohane korrigeerimine oluline.