võrkkesta

Võrkkesta (retina) on silma tagumise osa sisemine neuronaalne kiht, mis on tundlik valgusele ja mille kaudu tekivad nägemussignaalid. See kinnitub sklera sisepinnale ja ulatub ora serrata-ni, välja arvatud närvipapilli piirkonnas. Võrkkesta koosneb fotoretseptoritest, mis reageerivad valgusele ja alustavad nägemissignaale. Fotoretseptorid edastavad signaali bipolaarsetele, horisontaalsele ja amacrine-rakkudele ning lõpuks ganglionrakkudele, kelle aksonid moodustavad nägemisnärvi. Pigmenteeritud epiteel (RPE) paikneb fotoretseptorite all ja täidab olulist tugevdavat ning metabolisminõudlikku rolli, sealhulgas fotopigmentide taastamist ja rakkude toitmist.

Võrkkesta inner retinosa varustust kannab keskretinaalarter, outer retina saab toidet peamiselt choroidist. Makula (makula lutea) sisaldab suurimat konede tihedust ja tagab kõrge eraldusvõimega keskse nägemise; fovea centralis on selle keskosa ja on eriti olulise detailse nägemise poolest. Võrkkesta on osa kesknärvisüsteemist ja areneb neuroektodermist; selle struktuurid on CNS-iga seotud, kuid regenereerimisel on piirangud.

Haigused hõlmavad diabeetilist retinopaatiat, vanusega seotud makulaarset degeneratsiooni (AMD), võrkkesta eraldumist ja retinitis pigmentosa; samuti verevarustushäireid. Diagnostika hõlmab oftalmoskoopiat, optilist koherentsentograafiat (OCT), fundusfotograafiat, fluorestseerumist angiograafiat ja elektroretinogrammi (ERG).