reflektiivsuse

Reflektiivsuse mõiste viitab võimele mõelda oma kogemuste, teadmiste ja tegevuste üle ning arvestada nende allikate ning mõju kontekstiga. Erinevates valdkondades tähistab reflektiivsus erinevaid nähtusi, kuid ühiseks jooneks on enesega tegelemine ja eneseanalüüs. Mõistet kasutatakse nii keele-, kultuuri- kui sotsiaalteadustes, filosoofias ja loogikas.

Keelelises kontekstis tähistab reflektiivsus situatsiooni, kus tegevus suunatakse tagasi tegija poole ning seda märgitakse reflektiivsete asesõnade või vormide abil. Reflektiivsed konstruktsioonid aitavad eristada, kas tehtud tegu on suunatud objektile või tegija endale, ning on oluline grammatika ja semantika täpsuse jaoks.

Sotsiaalteadustes on refleksiivsuse keskne mõiste uurija ja uuritava suhte kriitiline refleksioon. See hõlmab teadusliku positsiooni, eelteooriate ja võimalike kallutatusi teadvustamist ning hindamist, kuidas need mõjutavad küsitlust, andmete kogumist ja tulemuste tõlgendamist. Reflektiivsus aitab suurendada uuringu läbipaistvust ning vähendada teadmiste ja suurte üldistuste tekkimise riske.

Filosoofias ja loogikas viitab reflektiivsus võimele tekitada eneseviiteid ja eneseanalüüsi. See hõlmab küsimusi teaduse põhjenduste ja teadmiste aluste kohta ning võib hõlmata enesepeegeldust ning kriitilist suhtumist omadesse kehtestustesse. Loogikas kirjeldab refleksiivne suhe seost, mis kehtib iga elemendi kohta endaga (näiteks x R x).

Oluline on mõista reflektiivsuse piirid: see võib suurendada konteksti- ja teaduslikku läbipaistvust, kuid samal ajal suurendada subjektiivsust ning uuringu tõlgenduste arvu. Reflektiivsust rakendatakse vastutuslikult, et parandada mõistmist ning tagada meetodite ja tulemuste sobivus.