Reflektiivsus

Reflektiivsus (ka refleksiivsus) on mõiste, mida kasutatakse sotsiaal- ja humanitaarteadustes ning filosoofias, et kirjeldada teadusliku töö ajal teadlase positsiooni, eelduste ja kultuurilise tausta kriitilist teadvustamist ning nende mõju uuritava valikule, andmete kogumisele ja tõlgendamisele. See rõhutab, et teadmised ei teki objektiivselt eraldi, vaid on seotud uurija subjektiivsete vaadete ja olukorraga.

Praktilises mõttes eristatakse reflektiivsuses mitu tasandit. Metodoloogiline reflektiivsus keskendub sellele, kuidas uurijapoolsed otsused ja meetodid kujundavad tulemusi. Epistemoloogiline reflektiivsus puudutab teadmiste alus- ja teooriapõhiste seisukohtade ning nende vastastikust mõju. Sotsiaalne reflektiivsus käsitleb uurija mõju uuritavatega suhtlemisele ning laiemale sotsiaalsele ja kultuurilisele kontekstile. Uuringutes kasutatakse sageli positsioonilisuse teadvustamist, reflektiivseid päevikuid, alternatiivsete meetodite kasutamist ja tulemuste kontekstualiseerimist.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad peamiselt kvalitatiivset uurimistööd, kus reflektiivsus on osa uuringu kvaliteedistandardidest ja läbipaistvusest. Samas käsitletakse seda ka laiemalt teadusliku teadmiste loomise ning teaduslike autoriteedi küsimustes. Kritika näitab, et liiga suur keskendumine subjektiivsusele võib viia relativismile, kuid paljud uurijad näevad reflektiivsust olulise vahendina uuringu usaldusväärsuse ja relevantsuse suurendamisel.