radiatsioonivööndite

Radiatsioonivööndid, tuntud ka kui Van Alleni vööd, on Maa magnetosfääris esinevad piirkonnad, kus kõrgeenergeetilised laetud osakesed, peamiselt prootonid ja elektronid, on lõksus Maa magnetvälja poolt. Need vööd asuvad Maa ekvaatorist mõnikümmend tuhat kilomeetrit kõrgemal. Nimetatud Ameerika füüsiku James Van Alleni järgi, avastati need 1958. aastal Explorer 1 satelliidiga.

Vööd koosnevad kahest peamisest piirkonnast: sisemisest ja välisest radiatsioonivööndist. Sisemine vöönd koosneb peamiselt kõrge energiaga prootonitest, mis pärinevad peamiselt kosmosest tulevate müüonite lagunemisest Maa atmosfääris. Väline vöönd on suurem ja koosneb peamiselt elektronidest, mis pärinevad päikesetuulest. Osakesed liiguvad vööndites spiraalselt mööda magnetvälja jõujooni edasi-tagasi.

Radiatsioonivööndid omavad olulist mõju Maa magnetosfäärile ja kosmosetehnoloogiale. Need kaitsevad Maa pinda suure osa kosmilise kiirguse eest, kuid samal ajal kujutavad need ohtu satelliitidele ja astronaudidele. Satelliitide projekteerimisel ja missioonide planeerimisel tuleb arvestada radiatsioonivööndite mõjuga, et vältida seadmete kahjustumist ja inimeste terviseriske. Vööd võivad ka päikesetuule ja Maa atmosfääri vastasmõjul põhjustada virmalisi.