Radiatsioonivööndid

Radiatsioonivööndid, tuntud ka kui Van Alleni vööd, on Maa magnetosfääris asuvad piirkonnad, kus kõrgeenergeetilised laetud osakesed, peamiselt prootonid ja elektronid, on magnetvälja poolt kinni püütud. Need vööd on nimetatud Ameerika astrofüüsiku James Van Alleni järgi, kes avastas need 1958. aastal.

Radiatsioonivööndid koosnevad kahest peamisest piirkonnast. Sisemine vöönd, mis asub umbes 1000–2000 kilomeetri kõrgusel Maa pinnast, koosneb peamiselt kõrge energiaga prootonitest. Välimine vöönd, mis asub umbes 15 000–60 000 kilomeetri kõrgusel, on rikkalikum elektronidest ja selle struktuur võib varieeruda sõltuvalt päikese aktiivsusest.

Nende vööndite olemasolu on tingitud Maa magnetväljast, mis toimib nagu kilp, kaitstes Maad päikesetuulte ja kosmiliste kiirte eest. Kui päikesest pärit laetud osakesed jõuavad Maa lähedale, triivivad nad magnetvälja joonte mööda ja jäävad vangi radiatsioonivöönditesse.

Radiatsioonivööndid kujutavad endast potentsiaalset ohtu satelliitidele ja tulevastele mehitatud kosmoselendudele. Kosmoselaevade elektroonika võib kõrge energiaga osakeste kokkupõrgete tõttu kahjustuda. Seetõttu peavad kosmoselaevade disainerid ja astronautid arvestama nende vööndite mõjuga ning võtma kasutusele kaitsemeetmeid. Samuti on radiatsioonivööndite uurimine oluline Maa magnetosfääri ja selle kaitsva rolli mõistmiseks.