radiatsioonivööndist

Radiatsioonivööndist, tuntud ka kui Van Alleni vööd, on Maa magnetosfääris asuvad piirkonnad, kus kõrgeenergeetilised laetud osakesed, peamiselt prootonid ja elektronid, on magnetväljaga kinni püütud. Need vööd on nimetatud Ameerika astronoomi James Van Alleni järgi, kes 1958. aastal avastas need Exploreri satelliitide abil.

Radiatsioonivööndeid on kahte peamist tüüpi: sisemine ja välimine vöönd. Sisemine vöönd, mis paikneb ligikaudu 1000–10 000 kilomeetri kõrgusel ekvaatori kohal, koosneb peamiselt kõrge energiaga prootonitest. Välimine vöönd, mis ulatub umbes 10 000–60 000 kilomeetri kõrgusele, koosneb peamiselt elektronitest. Nende vöödude kuju ja intensiivsus võivad varieeruda sõltuvalt päikese aktiivsusest, eriti päikesetuulte ja päikesepursete ajal.

Need laetud osakesed pärinevad peamiselt päikesest (päikesetuul) ja kosmilistest kiirtest. Maa magnetväli toimib kilbina, suunates enamiku neist osakestest meist eemale. Osa osakestest aga jääb magnetvälja lõksu ja moodustabki need radiatsioonivööndid. Kui need osakesed Maa atmosfääri sisenevad, võivad nad põhjustada põhjavalgust.

Radiatsioonivöönditel on oluline roll Maa kaitsmisel kosmilise kiirguse eest, kuid need kujutavad ohtu ka satelliitidele ja astronautidele. Satelliidid võivad radiatsioonivööndites kahjustuda, seetõttu projekteeritakse need sageli nii, et nad läbiksid vööd kiiresti või oleksid kaitstud. Astronautidele on vajalik kaitse, kui nad viibivad kosmoses, eriti rahvusvahelises kosmosejaamas, mis tiirleb osaliselt nende vööndite sees.