päikesesoojus

Päikesesoojus (päikesest kiirgav valgustus ja soojus) on Päikese poolt Maa suunas eralduv elektromagnetiline kiirgus, mis jõuab Maa pinnale. See hõlmab peamiselt nähtavat valgust ja lähisoojuskesi ning osa ultraviolett-kiirgust, mille mõju on otseselt seotud elu, kliima ja atmosfääri omadustega. Päikesesoojus on Maa peamise energiaallika roll ning sealtsamuti vahendab photosynthesisi ning seeläbi toiduahela põhijõustikku.

Skaala ja läbitungimine: Päike eritab laia spektri kiirgust. Maa üleminekusse jõudes muutub osa kiirgusest atmosfääris neelatuks või hajutatud ning pinnale jõuab segu otse- ja hajutatud kiirgusest. Ultravioletne kiirgus neelatakse peamiselt osooni kihis, nähtav kiirtus ja lähisoojuskesi jõuavad maapinnale ning määravad valgustatuse ja soojuse. Täpsemalt mõõdetakse päikesesoojust kui päikesetuule suurust, mida nimetatakse irradiance’iks ja mille ühikuks on W/m^2; päikesefondi korral planeeritud maksimum indicent on umbes 1361 W/m^2 at noon.

Mõõtmine, varieeruvus ja kasutamine: Päikesesoojus varieerub sõltuvalt geograafilisest laiuskraadist, aastaajast, kellaajast ja atmosfääriühenditest, nagu pilved ja aerosoolid. See on kütte- ja fotovalgusallikas ning võimaldab kasutada päikesepaneele (fotogalvaanika) ning päikesekütteahelaid. Päikesesoojus määrab ka kliima- ja ilmastikuprotsesse ning arhitektuuris soojusenergiale optimaalse kasutamise.

Tervis ja ökoloogia: Ultravioletne kiirgus mõjutab tervist; see võimaldab D-vitamiini sünteesi kuid suurendab nahakahjustuste ja riski, seega on kaitse ning tasakaal märkimisväärne. Päikesesoojus on eluslooduse jaoks peamine energiaallikas ja mängib kriitilist rolli taimede fotosünteesil ning väljdependingul kliimauuringutel ja looduslike tsüklite mõistmisel.