päikeseaktiivsusega

Päikeseaktiivsus viitab erinevatele nähtustele, mis toimuvad Päikese pinnal ja atmosfääris, mis põhjustavad muutusi Päikese kiirguses ja magnetväljas. Need nähtused on sageli seotud Päikese magnetvälja muutustega, mis omakorda mõjutavad Päikese käitumist.

Peamised päikeseaktiivsuse ilmingud on päikeseplekid, päikesepurded ja koronmassihulgad. Päikeseplekid on ajutised tumedamad alad Päikese pinnal, mis on ümbritsevast piirkonnast jahedamad ning mille magnetiline aktiivsus on suurem. Päikesepurded on äkilised, intensiivsed energiaplahvatused Päikese atmosfääris, mis vabastavad suure hulga elektromagnetkiirgust, sealhulgas röntgenikiirgust ja gammakiirgust. Koronmassihulgad on suured Päikese atmosfääri plasma ja magnetvälja purse, mis paiskuvad kosmosesse.

Päikeseaktiivsus järgib umbes 11-aastast tsüklit, mille jooksul päikeseplekkide arv ja purrete sagedus suureneb ja väheneb. Tippaktiivsuse ajal on päikeseplekke ja purrete esinemissagedus kõige suurem.

Päikeseaktiivsusel on oluline mõju Maa magnetväljale ja atmosfäärile. Tugevad päikesepurded ja koronmassihulgad võivad põhjustada geopoliitilisi torme, mis häirivad satelliitsidetelefoni, GPS-navigatsioonisüsteeme ja elektrijaotusvõrke. Samuti võivad need põhjustada kauneid auroraalasid, mida tuntakse põhja- ja lõunavalgusena. Teadlased jälgivad päikeseaktiivsust pidevalt, et paremini mõista selle mõju Maa süsteemidele ja arendada ennustamismeetodeid tulevaste päikesesündmuste prognoosimiseks.