päikeseplekke

Päikeseplekid, tuntud ka kui päikeseloojangud või päikeseaktiivsus, on ajutised nähtused Päikese pinnal, mis ilmuvad tumedamatena ümbritsevast fotosfäärist. Nad on tegelikult sama kuumad kui ümbritsev piirkond, kuid nende temperatuur on pisut madalam, mistõttu nad kiirgavad vähem valgust ja näevad tumedamad. Päikeseplekke tekitavad tugevad magnetväljad, mis takistavad konvektsiooni – protsessi, mille käigus kuum plasma tõuseb Päikese sisemusest pinnale.

Päikeseplekid esinevad peaaegu alati paarides või gruppides, millel on vastassuunalised magnetilised polaarsused. Nende arvukus varieerub umbes 11-aastase tsükliga, mida nimetatakse päikesetsükliks. Päikesetsükli maksimumi ajal on Päikesel kõige rohkem päikeseplekkide ja muude aktiivsusnähtuste nagu päikesepursete ja kroonimassi väljapaiskumiste arv. Päikeseplekkide jälgimine on oluline, kuna need on seotud kosmilise ilmaga, mis võib mõjutada Maa tehnoloogilisi süsteeme, sealhulgas satelliite ja elektrivõrke. Samuti annavad need teavet Päikese üldise magnetilise aktiivsuse kohta. Päikeseplekke saab vaadelda ainult spetsiaalsete filtritega päikeseteleskoopide või päikesekaitseklaaside abil, sest otsene vaatamine võib põhjustada tõsiseid silmakahjustusi.