päikeseplekkide

Päikeseplekkideks ehk päikeselaikudeks nimetatakse tumedamaid piirkondi Päikese pinnal, mis on ümbritsevast fotosfäärist jahedamad. Need temperatuurierinevused põhjustavad nende tumedamat välimust, kuigi tegelikult on nad endiselt väga kuumad, vaid vaid veidi jahedamad kui ümbritsev pind. Päikeseplekkide temperatuur võib olla umbes 3000-4500 kraadi Celsiuse järgi, samas kui fotosfääri temperatuur on umbes 5500 kraadi Celsiuse järgi.

Päikeseplekkide tekkepõhjuseks on Päikese magnetiline aktiivsus. Tugevad magnetväljad juhivad kuuma plasma ülespoole, kuid teatud piirkondades suruvad need magnetväljad plasma allapoole, takistades soojuse liikumist pinna poole. See põhjustab nende alade jahenemist ja tumedama välimuse teket.

Päikeseplekkide arv varieerub ajas, järgides umbes 11-aastast tsüklit, mida nimetatakse päikesetsükliks. Päikesetsükli tippfaasis on Päikese pinnal rohkem päikeseplekkide ja teiste päikeseaktiivsuse vormide nagu päikesepursete ja koronaalmassi väljapaiskumiste arv suur. Madalfaasis on päikeseplekkide arv minimaalne.

Päikeseplekkide uurimine on oluline, kuna need on seotud mitmete Päikese nähtustega, mis võivad mõjutada Maa atmosfääri ja tehnoloogiat. Päikeseaktiivsus, mis on sageli seotud päikeseplekkidega, võib põhjustada magnettorme, mis võivad häirida satelliitte, raadiosidet ja elektrivõrke.