röntgenikiirgust

Röntgenikiirgust, tuntud ka kui X-kiirgust, avastas saksa füüsik Wilhelm Conrad Röntgen 1895. aastal. See on elektromagnetkiirguse vorm, millel on väga lühike lainepikkus ja kõrge energia. Röntgenikiirgus on ioniseeriv kiirgus, mis tähendab, et see võib eemaldada elektrone aatomitest ja molekulidest.

Röntgenikiirguse peamine kasutusala on meditsiiniline diagnostika. Kuna see suudab läbida pehmeid kudesid, kuid mitte tihedamaid materjale nagu luud, on seda võimalik kasutada keha siseehituse visualiseerimiseks röntgenipiltide abil. Seda kasutatakse ka vähiravis, kus suunatud röntgenikiirgust kasutatakse kasvaja rakkude hävitamiseks. Tööstuses kasutatakse röntgenikiirgust materjalide defektide tuvastamiseks, nagu praod või puudused metallides.

Röntgenikiirguse allikateks on spetsiaalsed röntgenitorud, kus elektronid kiirendatakse ja põrkuvad metallsihtmärgi vastu, tekitades röntgenikiirgust. Looduslikke röntgenikiirguse allikaid on olemas, kuid need on enamasti väga nõrgad. Suures koguses röntgenikiirgust võib olla kahjulik tervisele, kuna see võib kahjustada DNA-d ja suurendada vähiriski. Seetõttu on röntgenikiirguse kasutamisel meditsiinis ja tööstuses oluline järgida ohutusnõudeid ja kiirgusdooside piiranguid.