Röntgenikiirgus

Röntgenikiirgus ehk X-kiirgus on ioniseeriv elektromagnetiline kiirgus, mille fotonite energia tavaliselt jääb vahemikku umbes 0,1–100 keV ja mille lainepikkus on umbes 0,01–10 nanomeetrit. See kiirgus on tuntud oma võime tõttu läbida pehmete materjalide ning jäädvustada pilte või põhjustada bioloogilisi reaktsioone. X-kiirguse tekkemehhanismid hõlmavad peamiselt bremsstrahlung-kiirgust (elektronide aeglustumise käigus tekkiv kiirgus) ja karakteristlikku kiirgust (tulem kiirendatud elektronsiirde tagajärjel tekkiv foton).

Põhiväljaallikad on meditsiinilised X-ray-torud tungtseinadega (tungsteni anoodiga), kuid X-kiirgust toodavad ka sünkrotronid ja laboris kasutatavad eriseadmed. Looduslikult esineb teatud tasemel kosmiline ja päikesekiirgus, kuid nende intensiivsus on üldiselt märkimisväärselt väiksem kui tehislike allikate oma.

Interaktsioonid materjaliga on sõltuvad energiast ja tihedusest: fotofekt, Compton-hajumine ja mõnel tingimusel paaride tekitamine. Need protsessid määravad, kuidas kiirgus keha kaudu läbida või milliseid pilte või annuseid need tekitavad.

Kasutusalad hõlmavad meditsiini (röntgenuuringud, digitaalse pildistamise ja kompuutertomograafia), radioteraapiat, materjaliteadust ja tööstuslikku mittepurustavat testimist ning turvaseadmeid. X-kiirgus on ioniseeriv ja võib suurdoosis põhjustada terviseriske, sealhulgas vähiriski; seetõttu kasutatakse doseerimis- ja kaitseprintseibe, nagu ALARA põhimõtet ning kilbid ja kaugnurga kaitsevahendeid.

Ajalugu: röntgenikiirguse avastas 1895. aastal Wilhelm Conrad Röntgen, millest võttis esimesena tiitli kuulsaim pilt kõrval asuvatest. See avastus pani aluse kaasaegsele radioloogiale.