peritoneaalidialyysin

Peritoneaalidialüüs on steriilne lahus, mida kasutatakse peritoneaaldialüüsi ajal. Lahus süstitakse kõhuõõnde kateetri kaudu ja lastakse seal mõnda aega mõjuda, pärast mida see dreneeritakse välja. Peritoneaalse membraani kaudu toimuvad difusioon ja osmoos, mis viib vere jääkainete ja liigse vedeliku eemaldamiseni ning aitab säilitada vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalu.

Koostis ja vormid: peritoneaaldialüüsi lahused sisaldavad elektrolüüte (naatrium, kloriid, kaltsium, magneesium), bufferina bikarbonaati või laktaati ning glükoosi osmootse ainena. Glükoosi kontsentratsioonid on tavapäraselt vahemikus 1,5% kuni 4,25%. Mõnel juhul kasutatakse pikaajalise lahuse jaoks icodextrini. Paljud lahused on pakendatud kahekambrilistena, mis segunevad enne kasutamist.

Kasutus: peritoneaalset dialüüsi võib teha ambulatoorselt CAPD-viisina (käsitsi vahetused päevases plaanis) või APD-viisina (öine cycleriga). CAPD-is tehakse mitu vahetust päevas, APD-is vahetused ja drenažid planeeritakse öösel, samas kui päevane aeg kasutab lühemaid dwell’e.

Ohutus ja riskid: olulisteks riskideks on peritoneaalinfektsioon (peritonitis), kateetri infektsioon, vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalu häired ning hüperglükeemilised kõrvaltoimed. Lahuse ning kogu protseduuri steriliteet ja õigeaegne hooldus on kriitilised nende riskide minimeerimiseks. Lahused tuleb kasutada vastavalt juhistele ja vältida kasutamist, kui lahus on hägune või osutus on nähtavalt muutunud.