hüperglükeemilised

Hüperglükeemilised seisundid viitavad veresuhkru taseme tõusule, mis ületab normaalse piiri ning võib tuleneda nii diabeedist kui ka muudest haiguslike seisunditest. Need seisundid võivad esineda nii ägedatel kui ka kroonilistel juhtudel ning nõuavad sageli meditsiinilist tähelepanu, et vältida tüsistusi.

Põhjused ja riskifaktorid hõlmavad diabeeti (peamiselt mitte kontrollitud või hiljuti avastatud diabeet), füüsilise või psühholoogilise stressi, infektsioone, teatud ravimeid (nt glükokortikoidid), kõrvaltoimeid ning ägedaid haigusi. Pikaajaline ja krooniline hüperglükeemia suurendab otseselt mikro- ja makrovasculariseerumise riski, mis võivad põhjustada nägemiskahjustusi, neeruprobleeme, närvisüsteemi kahjustusi ning südame-veresoonkonna haigusi.

Sümptomid võivad olla erinevad, kuid tavapärased märgid hõlmavad sagedast urineerimist (polüuuria), liigset janu (polüdipsia), väsimust, seletamatut kehakaalu langust ning nägemishäireid. Rasketel juhtudel võivad ilmneda dehüdratsioon, iiveldus või oksendamine ning harvadel juhtudel teadvusetuse staadiumid.

Diagnoos põhineb vere glükoosisisalduse ja glükeeritud hemoglobiini (HbA1c) näitajatel ning sümptomite koosluses. Otsustavad künnised on näiteks näljase veresuhkru ≥ 7,0 mmol/L (126 mg/dL), randomveresuhkru ≥ 11,1 mmol/L (200 mg/dL) koos sümptomitega ning HbA1c ≥ 6,5%. Ägedad hüperglükeemilised seisundid hõlmavad diabeetilist ketoatsidoosi (DKA) ja hüperosoomilist hüperglükeemilist seisundit (HHS), mis vajavad eraldi hindamist ja raviga suunamist.

Ravi eesmärk on viia veresuhkur kontrolli alla ning leevendada dehüdratsiooni ja elektrolüütide kõikumisi. Esmasel etapil kasutatakse vedelikravi, elektrolüütide korrigeerimist ja vajadusel insuliinravi, kombineeritult patsiendi üldseisundi jälgimisega. Pikaajaline juhtimine keskendub elustiili muutustele, diabeedi kontrollimisele ning regulaarsele meditsiinilisele jälgimisele HbA1c taseme alusel, et vähendada hüperglükeemia kordumise riski.