oksabsorbtsiooni

Oksabsorbtsioon (oksabsorbtsioon) on protsess, mille käigus hapnik imendub või lahustub aine või keha kudedesse. See hõlmab hapniku ülekandmist difusiooni või bioloogiliste mehhanismide kaudu ning seda mõjutavad hapniku osarõhk, kontsentratsioonigradiendid ja materjali omadused. Oksabsorbtsiooni käsitletakse nii füüsikalises kui ka bioloogilises kontekstis.

Bioloogilises kontekstis on hapniku imendumine keskne osa ainevahetusest. Kopsudes toimub hapniku diffuusioon alveoolide ja kapillaaride vahel, mille järel hapnik seondub hemoglobiiniga ja transporditakse vereringesse. Kudedes kasutatakse hapnikku oksüdatiivses metabolismis, mis vabastab energiaks vajalikke molekule.

Veekeskkondades lahustub hapnik vees vastavalt Henry seadusele. Lahustuvus sõltub temperatuurist, rõhust ja segamisest; madalam temperatuur ja suurem hapniku osarõhk suurendavad lahustuvust. Aeratsioon ja vigadega segamine kiirendavad hapniku imendumist vees ning see on kriitiline ökosüsteemide, kalastike ja tööstuslike protsesside jaoks.

Rakendustes kasutatakse oksabsorbtsiooni nii biotehnoloogias kui keskkonnatehnoloogias. Aeratsioon bioreaktorites suurendab mikroorganismide hapnikuvarustust ja kiirendab lagundamist. Jäätmete puhastamisel ja joogivees jälgitakse lahustunud hapniku taset, et tagada soovitud bioloogiliste protsesside toimimine.

Mõõtmine ja tähtsus: lahustunud hapniku kontsentratsioon (DO, mg/L) on peamine näitaja; hapniku kasutuskiirust kirjeldab OUR. Oksabsorbtsioon on elutähtis nii organismide ainevahetuses kui ka paljudes tehnoloogilistes protsessides.