närvikahjustused

Närvikahjustused on perifeerse närvisüsteemi kahjustused, mis võivad põhjustada tundlikkuse, motoorse funktsiooni või reflekside muutusi lõikumatult lähedal asuvates piirkondades. Häirete põhjused hõlmavad traumat (lõiked, murdud, verevalumid, venitused), närvi kokkusurumist või entrapments, iatrogenilisi vigastusi ning haigusi nagu diabeetiline neuropaatia või põletikulised protsessid.

Klassifikatsioon hõlmab peamiselt kolme põhiprotessi: neurapraxia (ajutine juhtivuse katkemine ilma aksoni või endoneuriumi märkimisväärse kahjustuseta), axonotmesis (akson kahjustub, kuid endoneurium võib püsida caalse), ja neurotmesis (närv on vigastatud lõhkenud või puudub täielikult taastumise võimalus ilma kirurgilise sekkumiseta). Sunderlandi klassifikatsioon kirjeldab kahju sügavust ja prognoosi detailsemalt.

Sümptomid varieeruvad sõltuvalt kahju ulatusest ja asukohast, kuid tavapärased on tundlikkuse muutused (paresteesiad, tuimus), valu ning lihasnõrkus või lihasatroofia. Harvad juhud võivad kaasneda koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel ja lisauuringutel: elektromüograafia (EMG) ja närvikonduktiostud aitavad määrata kahjustuse ulatust ning taastumise tõenäosust, samas kui MRI või ultrasonograafia toovad lisainfot asukoha ja struktuuride kohta.

Ravi sõltub kahjustuse tüübist. Neurapraxia puhul on tavaliselt soovitatav konservatiivne lähenemine: puhkus, füsioteraapia ja valu kontroll. Raskemad juhtumid võivad vajada kirurgilist sekkumist, et taastada närvitee või teha närviteisandid/transferid. Taastumine võib võtta nädalaid kuni aasta, sõltuvalt asukohast ja kahju sügavusest. Ennetus keskendub töö- ja tegevusohutuse parandamisele ning varajasele diagnoosimisele ning rehabilitatsioonile vigastuste korral.