nägemiskaotuse

Nägemiskaotus tähendab nägemise täielikku või osalist kadumist ühe või mõlema silma puhul. See võib olla äkiline või järk-järguline ning püsiv või ajutine. Täielik nägemiskaotus on pimedus, osaline nägemiskaotus hõlmab nägemisteravuse vähenemist või vaatevälja kitsenemist (perifeernine või tsentraalne). Nägemiskaotuse raskus ja prognoos sõltuvad põhjusest ning varajasest diagnoosimisest.

Põhjused jagunevad peamiselt silmasiseseks haiguseks, nägemisnärvi või nägemisnärvi teede haigusteks ning süsteemseteks haigusteks või vigastusteks. Silmahaiguste hulka kuuluvad katarakt, glaukoom, vanusest tingitud makula degeneratsioon, diabeetiline retinopaatia ja võrkkesta detsment. Nägemisnärvi haigused hõlmavad plongina optikatähti, nagu optiline neuritis. Mõned nägemiskaotuse vormid tulenevad ajutisest või püsivast kahjustusest nägemisteedades, näiteks insuldid või traumad. Mõnel juhul on põhjus süsteemne, näiteks diabeet, hüpertensioon või infektsioonid.

Diagnostika hõlmab nägemisteravuse ja visuaalse väljumise hindamist, perimetriat, oftalmoskoopiat, võrkkesta pildistamist ning optilise ehk koe struktuuri terviklikkuse hindamist (n. v. OCT). Vajadusel tehakse täiendavaid uuringuid ajukoore ja nägemiskeskuste hindamiseks.

Ravi sõltub põhjusest: häirete kiire märkimine on eluohtlik või nägemust ulatuslikult kahjustav olukord. Katarakti või glaukoomi korral on tavaliselt kirurgiline või laserravi; diabeetilise retinopaatia puhul võib osutuda vajalikuks intravitreal süstimine või laserteraapia. Mõned nägemiskaotused on pöörduvad ja teised mitte; taastumisvõimalus sõltub haigusest ja varajasest sekkumisest. Nägemiskaotuse ennetus hõlmab regulaarset silmade läbivaatust, süsteemsete riskitegurite kontrolli ning nägemise muutuste varajast märkamist.