monotsüütidest

Monotsüüdid on veres ringluses olevad leukotsüüdid, mis kuuluvad kaasasündinud immuunsüsteemi. Nad arenevad luuüdis hematopoetiliste tüvirakkude läbi myeloidliinist ja liiguvad veres tavaliselt umbes ühe kuni kolme päeva. Pärast seda migreeruvad nad kudedesse, kus diferentseeruvad makrofaagideks või dendriitrakkudeks, osaledes kohapealses immuunvastuses ja sidekoe töös.

Inimesel on monotsüütidel kolm peamist alarühma vastavalt CD14 ja CD16 ekspressioonile: klassikalised (CD14++ CD16-), intermediaarsed (CD14++ CD16+) ja mitteklassikalised (CD14+ CD16++). Klassikalised monotsüüdid reageerivad tugevalt põletikule ja kogunevad kudedesse infektsioonide ajal; mitteklassikalised on peamiselt patrollivad veresoonte seinte juures, osaledes veresoonkonna järelevalves; intermediaarsed on vahepealsed ja osalevad ning antigeén esitluses ning põletikulises vastuses.

Funktsioonid hõlmavad fagotsüüti, mikroorganismide ja rakujäätmete hävitamist ning tsütokiinide ja kemokiinide (nt TNF-α, IL-1β, IL-6, IL-12, CCL2/MCP-1) produtseerimist. Nad esindavad antigeeni esitlemiseks MHC II molekule ja võivad kudedesse jõudes arendada makrofaage või dendriitrakke. Lisaks osalevad monotsüüdid kudede remondis ja parandustes, aga neil on ka roll kroonilistes põletikuprotsessides ning ateroskleroosi patogeneesis makrofaagide kaudu.

Kliinilises vaates ilmnevad muutused monotsüütides näiteks monocytosis (monotsüütide arvu tõus) ägedates või kroonilistes infektsioonides ning põletikuhäiretes; monotsüütide arvu märkimise puudumine võib esineda mõnes leukeemias või luuüdi talitlushäire puhul. Monotsüüdid on ka uurimisobjekt põletikuvastase ja viiruslikke infektsioone puutuvate patoloogiate kontekstis.