lugemissageduse

Lugemissagedus ehk lugemiskiirus on teksti lugemise kiirus, mida tavaliselt mõõdetakse sõnade arvuna minutis (WPM) vaikse lugemise korral. Kui inimene loeb häälega, võib mõõtmises kasutada ka sõnade arvu minutis või helide ja silpide arvu minutis. Lugemissagedus on seotud nii kiiruse kui ka mõistmisega: suurem kiirus ei tähenda automaatselt paremat arusaamist tekstist.

Mõõtmine tehakse tavaliselt läbi lühikese, eelneva lugemisülesandeta prooviteksti, mille põhjal loetud sõnade arv korrutatakse minutiga. Mõistmine hinnatakse eraldi testide või järelduste küsimustega. Tulemused võivad väljenduda WPM-iga ja/või mõistmise skoorina.

Tavapärased väärtused varieeruvad sõltuvalt vanusest, keelest ja teksti raskusastmest. Täiskasvanute vaikse lugemise keskmine kiirus jääb sageli vahemikku umbes 200–300 sõna minutis; vilunud lugejad võivad jõuda 400–700 sõna minutis. Häälega lugemisel on kiirus tavaliselt aeglasem, näiteks umbes 100–160 sõna minutis. Keele struktuuri, sõnavara ja tekstide keerukus mängivad olulised rolle.

Mõjurid hõlmavad teksti raskusastet, vormi- ja kirjakujundust (font, suurus, reavahe), lugeja kogemust ning tähelepanu ja väsimust. Keeleline oplu ja kultuuriline taust ning varasem lugemisoskus mõjutavad samuti kiirust ja mõistmist.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad haridustööd, lugemisoskuse hindamist ja õppemeetodeid. Kuigi kiiruse suurendamine on soovitatav, peaksid tulemuste tõlgendamisel prioriteediks jääma mõistmine ning piisav sügavus teksti sisu omandamisel. Analüüsid peaksid näitama nii kiirust kui ka järjepidevust mõistmisega.