lugemisoskus

Lugemisoskus on inimese võime lugeda teksti ja mõista selle sisu. See hõlmab nii sõnade dekodeerimist kui ka lugemisvoolavust ning tekstimõistmist, sealhulgas sõnavara kasutamist ja ideede vaheliste seoste loomist.

Olulised komponendid on dekodeerimine (sõnade lugemine kirjapildilt hääldusele), lugemisvoolavus (sujuv ja piisavalt kiire lugemine), sõnavara ning tekstimõistmine ehk sisu mõistmine ja tõlgendamine. Metakognitiivsed strateegiad hõlmavad enesejälgimist ja lugemistegevuse planeerimist ning vajadusel strateegiate muutmist.

Arenguprotsess on pikk ning edeneb varasest lapsepõlvest kooliaja jooksul. Eesti keele ortograafia on suhteliselt fonetiline, mis tunneb sageli algul ära dekodeerimise raskused ja aitab teksti kiiremat lugemist; siiski nõuab sõnavara ja tekstimõistmise arendamine püsivat tähelepanu ning keelelise tausta kaasamist.

Hariduses on lugemisoskus keskne tähtsus. Hinnangud hõlmavad teksti mõistmise teste, lugemiskiiruse ja -voogu hindavaid ülesandeid ning sõnavara mõistmisega seotud sooritusvõimet. Efektiivses õpetuses kasutatakse sageli sihipärast juhendamist, korduvaid lugemisharjutusi, erinevaid tekstiliike ning vajadusel eritoe programme, et toetada eri tasemel olevate õpilaste arengut.

Lugemisoskus on seetõttu alus õpioskustele, kirjalikele ja suhtlustalitustele ning enamiku akadeemiliste kogemuste kvaliteedi tagajana mängib see võtmerolli kogu elukestevas õppimises.