ortograafia

Ortograafia on keele kirjutamise reeglite ja tavade kogum. See määrab õigekirja, sõnade piirid ja ühendamise, suur- ja väiketähed, kirjavahemärgid ning diakriitiliste märkide kasutamise. Ortograafia eesmärk on tagada kirjutatava keele arusaadavus ja ühtsus ning kajastada keele muutumist ajas.

Eesti ortograafia peegeldab keele foneetikat ja morfoloogiat, kuid võtab arvesse laensõnade kirjutust. Eesti tähestikus on diakriitilised märgid ä, ö, ü ja õ, mis tähistavad erinevaid häälikuid. Reeglid hõlmavad õigekirja, sõnade ühendamist (liitsõnade kirjutus), lõhestamis- ja kirjavahemärkide kasutust, samuti suur- ja väiketähtede õigekasutust.

Normatiivne alus on riiklikud või rahvuslikud keeleorganisatsioonid ning loodud kirjakeele sõnaraamatud ja õigekeelsuse reeglid. Eesti õigekeelsussõnaraamat ja ortograafia reeglid moodustavad peamised viited; neid ajakohastatakse keele arengu, laenude ja tehnoloogia mõjude tõttu.

Ajalugu: ortograafia kujunemine algas Eesti rahvusliku kultuuriliikumise ajal 19. sajandil; 1920. ja 1930. aastatel kehtestati püsiv süsteem. 1940.–1991. aastatel mõjutasid kirjutust ja laensõnade kasutust erinevad poliitilised suunad. Pärast iseseisvuse taastamist 1991 on reegleid uuendatud ja digitaalseks muutumisele kohandatud.

Näited: diakriitiliste märkidega on sõnad nagu kõne, õigus, äri, mõistus, maapind, mis näitavad, kuidas tähed ja nende märgid kirjapilti määravad. Ortograafia on elav süsteem, mis muutub keele arengu ja tehnoloogilise kasutuse tõttu.