lugemisoskuse

Lugemisoskus on inimese võime mõista ja kasutada kirjutatud teksti. See hõlmab sõnade dekodeerimist ja lugemisvoogu, sujuvat ettelugemist, sõnavara omandamist ning teksti tähenduste mõistmist ja kriitilist tõlgendamist. Lugemisoskuse taseme kujunemine algab varajasest lapsepõlvest ning jätkub koolis, mõjutades edasist õppetööd ja elukestvat õppimist.

Komponentidena tähistatakse: fonoloogiline teadlikkus ja dekodeerimine (heliühikute eristamine ja nende sõnadeks ühendamine), sujuv lugemine (kiirus ja täpsus), sõnavara ning tekstist arusaamine. Metakognitiivne oskus hõlmab strateegiate kasutamist ja enesehindamist lugemise ajal ja järel.

Areng sõltub nii varajasest keelelisest kogemusest kui ka kooli poolt antavast õpetusest. Kodune keeleline kaasatus, ligipääs raamatutele ning regulaarne lugemisharjutus soodustavad oskuste arengut. Koolis on oluline järjepidev, struktureeritud õpetus ning kohandatud tugi erivajadustega lastel, sealhulgas düsleksia korral. Õppemeetodid, mis ühendavad dekodeerimise harjutused, sõnavarauuringud ja mõistmise strateegiad, näitavad parimaid tulemusi.

Lugemisoskust hinnatakse koolides nii lokaalselt kui riiklikult ning rahvusvahelised programmid, nagu PISA ja PIRLS, annavad laiemat konteksti lugemisoskuse taseme kohta. Tugev lugemisoskus on eelduseks akadeemilisele edule ning elukestvale õppimisele ning on seotud kognitiivse arenguga ning kriitilise mõtlemise ja infohoolduse oskustega.