kütusesäästlikkust

Kütusesäästlikkus ehk kütusekulu optimeerimine kirjeldab seda, kui efektiivselt sõiduk kasutab kütust. Kütusesäästlikkust mõõdetakse sageli kilomeetrite kohta kulunud kütuse koguse põhjal, kasutades vorme nagu L/100 km või km/L; madalam number tähendab suuremat säästlikkust. Lisaks arvestatakse kütusesäästlikkuse hindamisel ka CO2-heidet ning arvestuslikku ökoloogilist jalajälge.

Mõõtmine ja teave saabuvad peamiselt ametlike testide ja etikettide kaudu. Euroopa Liidus kasutatakse WLTP (World Harmonized Light Vehicle Test Procedure) testi ning tulemused kuvatakse kütusekulu ja CO2-emissioonide etikettidel. Varasem NEDC-test on asendatud. Reaalset kütusekulu võivad mõjutada sõidutingimused, sõidutehnika ja ilmastikutingimused, mistõttu testide tulemused ei pruugi peegeldada igapäevast tarbimist.

Peamised tegurid kütusesäästlikkuse kujunemisel on sõiduki tehniline olemus ja kasutusviis. Tehnoloogilised mõjutegurid hõlmavad mootoritõhusust, ülekande tüüpi, kütusesäästlikke süsteeme (start-stop, regeneratiivne laadimine), aerodünaamikat, sõiduki kaalu ja rehvide vastupidavust. Sõiduki kasutamine hõlmab kiirendust, sõiduki kiirust, pauside pikkust ning liigset laetud koorma.

Kuidas parandada kütusesäästlikkust? Üleminek sujuvale ja ennetavale sõidurežiimile, ettevalmistus- ja marsruudi planeerimine, optimaalne kiirus és aeglane kiirendamine. Regulaarne hooldus (õige rehvirõhk, õhukvaliteet, mootori korrasolek) ning kerge varustuse eemaldamine tähtsuste vältide rohkuse vähendamiseks suurendavad efektiivsust. Kütusesäästlikkus on oluline nii kliima, energiasõltuvuse kui ka sõidukulude vähendamise seisukohalt.