käitumisanalüüs

Käitumisanalüüs ehk käitumisteraapia on psühhoteraapia vorm, mis põhineb õppimisteooriatel. Selle peamine eesmärk on muuta soovimatuid käitumismustreid ja arendada välja uusi, adaptiivsemaid käitumisviise. Käitumisanalüüs keskendub eelkõige inimese praegustele probleemidele ja nende lahendamisele läbi konkreetsete tegevuste ja strateegiate.

Peamised käitumisanalüüsi põhimõtted hõlmavad klassikalist tingimist, operantset tingimist ja sotsiaalse õppimise teooriat. Klassikaline tingimine selgitab, kuidas organism õpib seostama neutraalset stiimulit loomuliku, automaatse reaktsiooniga. Operantne tingimine aga kirjeldab, kuidas käitumise tagajärjed mõjutavad selle esinemissagedust – positiivne kinnitamine suurendab tõenäosust, et käitumine kordub, negatiivne kinnitamine või karistus aga vähendab seda. Sotsiaalse õppimise teooria rõhutab, et inimesed õpivad ka teiste käitumist jälgides ja jäljendades.

Käitumisanalüüsi rakendatakse mitmesuguste psühholoogiliste probleemide, nagu foobiad, ärevushäired, obsessiiv-kompulsiivsed häired, depressioon, sõltuvused ja käitumishäired laste ja noorukite seas. Ravi käigus püstitatakse koos kliendiga selged eesmärgid ja töötatakse välja individuaalsed sekkumisplaanid. Tavapäraste tehnikate hulka kuuluvad süstemaatiline desensibiliseerimine, ekspositsioonravi, käitumise vormimine, käitumise salvestamine ja enesemonitooring. Ravi keskendub praktilistele oskustele ja nende igapäevaelus rakendamisele, et saavutada püsivaid muutusi.