käitumisteraapia

Käitumisteraapia on psühhoteraapia valdkond, mis keskendub omandatud käitumise muutmisele eesmärgiga vähendada ebamugavust tekitavaid reaktsioone ja arendada adaptiivseid oskusi. Selle aluseks on õppimise teooria, sealhulgas klassikaline tingimine ja operantne tingimine, ning eeldatakse, et käitumine muutub, kui stiimuleid ja tugevdamisstruktuure ümber korraldada. Teraapia keskendub sageli konkreetsete käitumishäirete hindamisele, eesmärkide seadistamisele ja sihitud sekkumiste rakendamisele.

Tavapärased meetodid hõlmavad ekspositsiooniteraapiat foobiate ja ärevushäirete puhul, süsteemset desensitisatsiooni, käitumuslikku kujundamist (tugevdamise kavad), modelleerimist, sotsiaalsete oskuste treenimist ja probleemilahendust. ABA ehk rakendatud käitumuslik analüüs on oluline ala, eriti autismi puhul, kus keskendutakse konkreetsete käitumiste suurendamisele ja soovimatute käitumiste vähendamisele tugevduste abil.

Käitumisteraapia on sageli osa kognitiiv-käitumisteraapiast (KKT/CBT) ning seda kasutatakse laialdaselt mitmesuguste häirete ravis, sealhulgas ärevushäired, foobiad, obsessiiv-kompulsioonihäire (OKH) ja mõnel juhul arenguhäirete ravis. Tõenduspõhine lähenemine tähendab, et kasutatavad sekkumised on teaduslikult hinnatud; teraapia on tavaliselt struktureeritud, lühemaajaline ning kohandatav patsiendi vajadustele. Kriitika keskendub sageli üldistuvuse, kultuuriliste erinevuste ja subjektiivsete kogemuste käsitlemisega seotud piirangutele ning sõltuvusele patsiendi koostööst.