käitumishäired

Käitumishäired viitavad korduvale ja püsivale käitumismustrile, mis rikub sotsiaalseid norme, õigusi või ohustab inimese enda või teiste heaolu. Termin hõlmab laia spektrit seisundeid, näiteks tähelepanupuudulikkuse- ja hüperaktiivsushäire (ADHD), opositsiooniline trotsihäire ja käitumishäire (conduct disorder), ning võib esineda nii lastel kui täiskasvanutel.

Põhjused on mitmetahulised ja hõlmavad geneetilisi, neurobioloogilisi, psühholoogilisi ning keskkondlikke tegureid. Riskiteguriteks võivad olla perestress, traumad, ebastabiilne kodukeskkond, kaasuvad vaimse tervise häired ja neuroarengulised erinevused. Tihti esineb kaasuvust teiste diagnoosidega, näiteks ärevushäirete või meeleoluhäiretega.

Tunnuseks on impulsiivsus, agressiivsus, reeglite ja käitumisnormide pidev rikkumine, raskused enesekontrolli ja suhtlusprobleemid. Diagnoos põhineb professionaalse hinnangu, kliiniliste intervjuude ja käitumise jälgimise tulemusel.

Ravi ja tugi on multidistsiplinaarne: psühhoteraapia (nt kognitiiv-käitumuslik teraapia), vanemakoolitus ja perekonnateraapia, sotsiaalsete oskuste treenimine ning hariduslikud tugimeetmed. Mõnel juhul kasutatakse ravimite abil seotud sümptomeid leevendavat ravi. Ennetus ja varajane sekkumine, stabiilne ja toetav keskkond ning vanemate toetus vähendavad riske ja parandavad prognoosi.

Sotsiaalne stigma ja hooliva toe puudumine võivad raskusi süvendada; seetõttu on oluline kättesaadav professionaalne abi ja kogukondlik tugi.