korrosioonivastuse

Korrosioonivastus ehk korrosioonivastuvus on materjali võime taluda korrosiooniprotsesse keskkonnas, kus materjal puutub kokku vedelike või gaasidega, mis võivad põhjustada keemilist või elektrokeemilist lagunemist. Hea korrosioonivastus pikendab materjali eluiga, vähendab hoolduskulusid ning suurendab ohutust ja usaldusväärsust erinevates rakendustes.

Korrosioonivastuse hindamisel arvestatakse mitmesuguseid tegureid. Materjali koostis ja mikrostruktuur määravad, kui tihedalt ja millisel viisil tekib kaitse kiht või kui kiiresti see puruneb. Keskkonnatingimused—temperatuur, pH, soolsus, niiskus, hapniku ja ioonide sisaldus—ning mehhaaniline stress või plastiline püsivus mõjutavad korrosiooni kiirust. Toimivad mehhanismid hõlmavad passiva kihti, elektrokeemilisi protsesse ja galvanilist korrosiooni, kui korpuse ja katte potensiaalid erinevad.

Korrosioonivastuse parandamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Miks võib materjalisätt olla korrosioonikindel: (1) legaarne koostis, näiteks roostevannide chromium ja molübdeeni lisandid, mis moodustavad passiva kihi; (2) pinnakaitse ja pealiskatted, näiteks tsing, epoks- või plastikukihid; (3) pinnatöötlused nagu passivatsioon, anodiseerimine või karastus; (4) katkendlik või korrosiooni vastu suunatud konstruktsioonid ning katkendlikud või füüsikalised meetodid nagu katodiline kaitsme.

Hindamiseks kasutatakse standardiseeritud teste ja metoodikaid, näiteks soolalahuse testid ja potentiodynamic polarization, samuti elektrokeemilist takistusmõõtmist. Korrosioonivastuse näitajad esitatakse sageli miljonite millimeetri aastas (mm/a) või protsentuaalse muutusena ning need põhinevad rahvusvahelistel standardidel, nagu ISO ja ASTM.

Rakendused hõlmavad ehitus-, keemia-, mere-,Transport- ja lennundussektorit, kus varasem või tulevane korrosioon võib põhjustada olulist kahju või hoolduskulusid. Korrosioonivastuse optimeerimine on seetõttu oluline osa materjalide valikust, projekteerimisest ja hooldusvõtete määratlemisest.