passivatsioon

Passivatsioon on materjalide, tavaliselt metallide, töötlemise protsess, mille eesmärk on luua pinnale tihe ja stabiilne kaitsekiht, mis vähendab pinnareaktiivsust ja korrosiooni. Eriti oluline on roostevabast terasest ja alumiiniumpindade puhul, kus passiivne kiht aitab vältida edasist oksüdeerumist ja saasteainete mõju.

Põhimehhanism seisneb kaitsekihi kujunemises, mis on tihe, puhas ja helmestatud ning mille koostis sõltub materjalist. Roostevabast terasest tekib peamiselt laialt levinud oksüdikiht, mis sisaldab kivistunud chromiumi oksiide. Kiht on passiivne ja takistab edasi pääsu isolaatorina ning vähendab korrosioneesemete kasvu. Kihtide püsivus sõltub keskkonnast: pH, temperatuur, soolade presence ja mehaaniline koormus.

Meetodid hõlmavad peamiselt:

- keemilist passivatsiooni, kus kasutakse söövitavaid või oksüdeerivaid aineid (näiteks nitraad- või tsitrusõlidega larminad lahused) pinnalt jääkainete eemaldamiseks ja kihti stimuleerimiseks;

- elektrokeemilist passivatsiooni (elektropoliseerimine), kus ohtrates lahustes tekitatakse kontrollitud oksidikiht;

- termilist/passivatsioonirežiimis oksüdatsiooni (põhipinnakihi loomine läbi kõrgel temperatuuril).

Rakendused hõlmavad peamiselt roostevaba terase ja alumiiniumi kasutusvaldkondi: meditsiinilised implantaadid, tooted ja seadmed, lennundus- ja autotööstus, ehitus ja toiduaineindus. Eriti oluline on standardite järgimine ning kontroll, kas kiht on homogeenne ja pinna kaitse on taastuv.

Piirangud hõlmavad kihtide kulumise, kriimustuste ning ebaühtlase kaitsekihi võimalust mõnes keskkonnas. Hooldus ja korrapärane kontroll on vajalik ning tulemused võivad sõltuda materjalist ja töötluse täpsetest tingimustest.