korrosioon

Korrosioon on materjalide, tavaliselt metallide, lagunemine keemiliste või elektrokeemiliste protsesside tulemusena, mille käigus toimub oksüdatsioon ja sageli kahjulike kõrvalproduktide tekke. Korrosioon tekib tavaliselt keskkonnas, kus on niiskus, hapnik ning teised oksüdeerivad ained või soolsad keskkonnad. Eriti märgatav on raua oksüdatsioon raua(III)oksiidide tekkega, mis annab metallile punasepruuni värvi.

Korrosioonil on erinevaid vorme. Üksikuid teateid on uniformne korrosioon, pitting- ja crevice-korrosioon, galvanic (galvaaniline) korrosioon, pinge-sõltuv korrosioon (stress corrosion cracking) ning vesinikkõrbemollus või -embrittement. Mikrobioloogiline korrosioon (MIC) tekib mikroorganismide mõjul. Korrosiooni tõenäosust mõjutavad materjali omadused, õhu- või vees olevad ained, temperatuur, pH ning geomeetriline disain.

Tingimused ja mõjud. Korrosioon mõjutab ohutust, tööiga ja majandust: varud, hooldustsükli ja kannatuste suurenemine, tihendite ja struktuuride lekete risk. Oluline on mõista, et paljudel materjalidel tekib passiivne oksüüdiv kile, mis võib mõnes keskkonnas pidurdada korrosiooni, kuid mitte kõigis.

Ennetus ja kaitse. Meetmed hõlmavad: korrosioonikaitsekatete kasutamist, korrosioonivastaste lisandite (inhibiitide) kasutamist, katood-kaitse meetodeid, materjalivalikut (nt roostevaba või alumiinium) ning disaini, mis vähendab happelike ja soolaste keskkondade mõju. Järelevalve ja korrosiooniproovide pidev teostamine aitab avastada probleeme varakult.

Korrosioon on lai ja keskne teema materjaliteaduses, inseneritegevuses ning tööstuslikes rakendustes, kus see mõjutab ohutust ja kestvat kasutust.