koroonaviiruse

Koroonaviirus on perekonna Coronaviridae kuuluv viirus. Need viirused on ümbritsetud lipiidkestaga ning neil on kroonilaadsed spike‑proteiini struktuurid. Inimestel ja loomadel võivad koroonaviirused põhjustada haigusi kergest külmetusest kuni raskete hingamisteede haigusteni.

Koroonaviirused jagunevad alfa-, beeta-, gamma- ja delta‑ või deltakoronaviirusteks. Inimesel on kõige levinumad endeemsed HCoV‑229E ja HCoV‑NL63 (alfa) ning HCoV‑OC43 ja HCoV‑HKU1 (beeta). Samuti on teada SARS‑CoV (2002–2003) ja MERS‑CoV (alates 2012). Viimane oluline pandeemia on SARS‑CoV‑2, mis põhjustab COVID‑19. Viiruse zoonoosne päritolu on uurimise all ja täpne allikas pole lõplikult kindlaks tehtud.

Levik ja kliiniline pilt: peamiselt hingamisteedest tilgakeste ja aerosoolide teel; inkubatsiooniperiood on tavaliselt 2–14 päeva. Haigus varieerub: enamikus juhtudel on see kerge või mõõduka raskusega, kuid vanematel ja kaasuvate haigustega inimestel võivad tekkida rasked vormid ning vajadus hospitaliseerimise järele. Mõned viirused võivad põhjustada tõsiseid komplikatsioone, sealhulgas kopsupõletikku ja hingamisraskusi.

Diagnoos ja ravi: diagnostika põhineb RT‑PCR‑ või hingamisteede antigeeni testidel. Ravi on peamiselt toetuslik; teatud juhtudel kasutatakse viirusevastaseid ravimeid. Vaktsineerimine on COVID‑19 puhul oluline riskide vähendamisel; maailmas on kasutuses erinevad vaktsiinid, sealhulgas mRNA‑ ja vektorvaktsiinid, mille tõhusus varieerub variantidega.

Avalik tervis ja uuringud: jälgimine, testimine ja ennetusmeetmed nagu ventilatsioon, maskid ja kätehügieen. Koroonaviirused jätkavad rahvatervise ja teadusliku tähelepanu all ning nende adaptatsioon uute variantidega on jätkuv valdkond.