kontraktuuride

Kontraktuurid on püsiv liikumisvõime piiramine, mis tekib kudede lühenemise tõttu ning võib põhjustada liigese või ümbritsevate struktuuride täielikku või osalist fikseerumist. Enamasti piirab kontraktuur liigese liikumist, kuid see võib mõjutada ka nahka, lihaseid ja kõõluseid.

Põhjused hõlmavad pikaajalist immobilisatsiooni vigastuse või operatsiooni järel, põletusi ja armkoe teket, närvikahjustusi (perifeersed neuropaatiad), spastilisust pärast ajukahjustust või seljaaju kahjustust, ning mõnikord põletikulisi või haiguslikke protsesse, nagu diabeetiline neuropaatia. Riskiteguriteks on vananemine, rasked vigastused ja korduvad traumad.

Peamised sümptomid on piiratud liikumine ja valu ning sageli taastusvõime kaotus igapäevastes tegevustes. Diagnoosi teeb kliiniline läbivaatus, mille käigus mõõdetakse liikumise amplituudi; vajadusel täiendavad uuringud, näiteks röntgen või MRI, välistamaks teisi patoloogiaid.

Ennetus on kõige tõhusam viis: varajane ja järjepidev füsioteraapia, regulaarne liikumine, venitused ning sobivad ortopeedilised vahendid (splint või kips). Ravi sisaldab füsioteraapiat, venitustreeninguid ning vajadusel medikamentoosset ravimit spastilisuse puhul. Rasketel juhtudel võib kasutada kirurgilist sekkumist kontraktuuri vabastamiseks või lihaste pikkuse pikendamiseks, millele järgneb intensiivne rehabilitatsioon.

Prognoos sõltub kontraktuuri tüübist ja raskusastmest; varajane sekkumine ja järjepidev rehabilitatsioon annavad paremaid tulemusi. Mõnel juhul võib kontraktuur jääda püsivaks ja vajada pikaajalist hooldust ning kohandatud rehabilitatsiooni.