kolloidilises

Kolloidsed süsteemid on segu, mille dispergeeritud faas koosneb osakestest, mille suurus jääb umbes 1 nanomeetrist kuni 1000 nanomeetrini (0,001–1 μm) ning mis on hajutatud teise faasi keskkonnas. Dispergeeritud faas võib olla tahke, vedel või gaasiline, kuid keskkond on tavaliselt vedelik. Selline koostis annab kolloididele iseloomuliku käitumise, sealhulgas konstantse hajutamise ja valguse hajumise võime.

Kolloidiliste süsteemide vorme on mitmesuguseid: sol, kui tahked osakesed on hajutatud vedelas faasis; gel, kus koostisosad moodustavad võrgustiku ja hoiavad vedelikku; emulatsioon, kui kaks omavahel segamatut vedelikku moodustavad püsiva segu; aerosol, kui peened osakesed või tilgad on hajutatud gaasifaasis.

Stabiilsus sõltub osakeste vastastikusest koostoimest ja keskkonna tingimustest. Elektrostaatiline laeng ja van der Waalsi mõju mõjutavad hajutust; lisaks kasutatakse sterilist stabiliseerimist või adsorptsiooni kolloidide stabiilsuse edendamiseks. DLVO-teooria kirjeldab nende jõudude koosmõju.

Olulised tunnused hõlmavad Tyndalli efekti, mis näitab valguse hajumist kolloidides, ja Brown'i liikumist, mis viitab osakeste erratsioossusele. Mõõtmiseks kasutatav tehnika valik sõltub soovitud omadusest: dünaamiline valgus hajumine (DLS) osakeste suuruse hindamiseks, zeta-potentsiaal stabiilsuse hindamiseks, ning elektronmikroskoopia ja UV-Vis-spektroskoopia erinevad rakendused kolloidide karakteriseerimisel.

Kolloidseid süsteeme kasutatakse laialdaselt toiduainetes, kosmeetikas, farmaatsias, materjaliteaduses ja nanotechnoloogias. Mõistmine ja kontroll kolloidseks muutmise üle võimaldab luua stabiilseid suspensioone, emulsoone ja nanomaterjale ning parandada nende omadusi ja kasutusvaldkondi.