Kolloidsed

Kolloidsed ehk kolloidilised süsteemid on heterogeense olemusega ained, milles dispergeeriv faas koosneb väga väikestest osakestest ja on hajutatud teise faasi sees. Osakeste suurus jääb tavaliselt vahemikku umbes 1–1000 nanomeetrit, mistõttu kolloidid ei kuulu klassikalistesse lahustesse ega lihtsatesse segudesse. Kolloidsed süsteemid võivad olla vedelvedelal, vedelgaasilisel või tahk-vesilisel koostisel ning neid iseloomustab osakeste püsiv hajutatus dispersioonifaasis ja tihti märkimisväärne vedeliku või gaasi läbipaistev hajumine.

Kolloidide klassifikatsioon põhineb osakeste ja faaside kombinatsioonil. Solid vedelas faasis (sol) on kolloidne osake hajutatud vedelas dispersioonifaasis; gel on kolloidne võrgustik, kus dispergeeriv tsentreerub ja moodustab kogukonna struktuuri; emulsioon on vedelik-vedelik kolloid, kus üks vedelik on hajutatud teise sees; aerosool sisaldab gaasi dispersioonifaasis, milles võib hajuda vedelik või tahke aine; suspensioon on tahke osake hajutatud vedelas faasis. Sageli eristatakse kolloide ka Tyndalli efekti esinemise, Brown'i liikumise ja osakeste stabiilsuse põhjal.

Stabiilsust tagavad erinevad mehhanismid: elektrostaatilised ja sterilised stabiliseerijad, mis vähendavad koaguleerumist ja flokulatsiooni; zeta-potentsiaal on standardne näitaja kolloidse süsteemi stabiilsusest. Kolloidsed süsteemid on olulised paljudes valdkondades: toidutööstuses (emulsioonid nagu piim), meditsiinis ja farmakoloogias (nanopartiklid ravimite kontrollitud manustamiseks), kosmeetikas, materjaliteaduses ja keskkonnauuringutes.

Kolloidsed süsteemid võimaldavad kontrollitud omadustega materjalide loomist ning nende uurimine ühendab fizika, keemia ja tehnoloogia valdkondi.