UVVisspektroskoopia

UV-VIS spektroskoopia on analüütiline meetod, mis mõõdab aine valguse imendumist ultravioletse (UV) ja nähtava (Visible) valguse spektris. Erinevad ühendid imenduvad valgust erinevatel lainepikkustel, mille põhjal saab teha kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid järeldusi ning määrata kontsentratsioone.

Teooria põhineb Beer-Lamberti seadusel: A = ε c l, kus A on absorbance, ε on molaarsuse imendumissuurus, c on lahuse kontsentratsioon ja l on valguslase pikkus. Absorbants ja transmittans on seotud: A = -log10(T), kus T on I/I0. See võimaldab hinnata, kui suur osa valgust läbib näidist.

Seadmed: UV-VIS-spektrofotomeeter koos valgusallikaga (UV-osa jaoks) ja nähtava osa jaoks, monokromator või difraktsioonikih, näidile läbi lastav valgus ja detektor ning arvuti andmete analüüsiks. Tavaline lainepikkuste vahemik on umbes 190–1100 nm, sõltuvalt seadmest ja lahustist.

Andmed ja tõlgendamine: spektri kuju ja maksimaalsed imendumispiigid annavad kvalitatiivset infot ühendite olemasolu kohta; kontsentratsiooni määramiseks kasutatakse standardlahustest koostatud kalibreerimisgraafikut ja vastavat absorbantsitaset. Üldjuhul on kvantitatiivne määramine usaldusväärne sagedasti korratavate mõõtmiste korral.

Rakendused: ravimite ja toorainete kvantitatiivne analüüs, kvaliteedikontroll, bioloogiliste näidiste uuringud, pigmentide ja värvainete identifikatsioon. Eelised hõlmavad kiirust, lihtsust ja suure laialdast kasutatavust; piirangud tulenevad lahustite mõju ja näidise läbipaistvusest ning piiridest spektris.