kloorifluorosüsivesinikke

Kloorifluorosüsivesinikud, tuntud ka kui klorofluorosüsivesinikud (CFC-d), on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku, kloori ja fluoriini. Need ühendid olid laialt kasutusel 20. sajandi keskel mitmesugustes rakendustes, sealhulgas külmutusseadmetes, aerosoolpihustites ja puhastusvahendites. CFC-d on keemiliselt stabiilsed ja mittetoksilised, mis muutsid need atraktiivseks tööstuslikuks aineks.

Ülemaailmse lepingu, Montreali protokolli, sõlmimisega 1987. aastal otsustati CFC-de tootmine ja kasutamine järk-järgult lõpetada, kuna avastati nende kahjulik mõju osoonihulgale. CFC-d tõusevad atmosfääri ülemisse kihti, kus päikese ultraviolettkiirgus lõhub nende molekulid, vabastades kloori aatomeid. Kloori aatomid katalüüsivad osoonimolekulide (O3) lagunemist hapnikuks (O2), mis viib osoonikihi õhenemiseni. Osoonikihi kahanemine suurendab Maa pinnale jõudva kahjuliku ultraviolettkiirguse hulka, mis võib põhjustada nahavähki, silmahaigusi ja kahjustada taimi ning mereelustikku.

Montreali protokolli edukuse tõttu on CFC-de tootmine ja kasutamine maailmas peaaegu täielikult lõpetatud. Nende asemele on tulnud keskkonnasõbralikumad alternatiivid, nagu hüdrofluorosüsivesinikud (HFC-d) ja hüdrofluorosüsivesinikud (HFC-d). Kuigi CFC-d ei kahjusta enam osoonikihti nii palju kui varem, on nende pikaealisuse tõttu atmosfääris mõju veel tunda.