Kloorifluorosüsivesinikud

Kloorifluorosüsivesinikud, tuntud ka kui klorofluorosüsivesinikud (CFC-d), on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku, kloori ja fluoriini. Need olid laialdaselt kasutusel 20. sajandi keskpaigas ja lõpus erinevates tööstuslikes ja tarbimissubstraadi rakendustes. CFC-d on tuntud oma stabiilsuse, mittetoksilisuse ja mittepõlevuse poolest, mis tegi neist atraktiivsed külmutusagensid, aerosoolide propellendid, lahustid ja vahutekitajad.

Nende keemiline inertsus oli aga ka nende keskkonnakahjulikkuse peamine põhjus. Atmosfääri sattudes on CFC-d väga püsivad ja võivad jõuda stratosfääri. Seal UV-kiirguse toimel lagunevad nad, vabastades kloori aatomeid. Need kloori aatomid katalüüsivad osooni molekulide (O3) lagunemist hapnikuks (O2), mille tulemusel tekib osooniauk. Osooniauk võimaldab rohkem kahjulikku ultraviolettkiirgust Maale jõuda, mis võib põhjustada nahavähki, silmahaigusi ja kahjustada taimi ning loomi.

Montreali protokolli, rahvusvahelise lepingu, mis sõlmiti 1987. aastal, eesmärk oli järk-järgult kaotada CFC-de tootmine ja tarbimine. Protokolli tulemusel on CFC-de kasutamine oluliselt vähenenud ja osoonikiht on hakanud taastuma. Paljusid CFC-sid on asendatud vähem kahjulike alternatiividega, nagu näiteks hüdrofluorosüsivesinikud (HFC-d), kuigi ka viimastel on oma keskkonnamõju, peamiselt kasvuhoonegaaside osas.