kloorfluorosüsivesinikega

Kloorfluorosüsivesinikud, tuntud ka kui klorofluorosüsivesinikud (CFC-d), on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku, kloori ja fluori aatomeid. Need olid varem laialdaselt kasutusel mitmesugustes tööstuslikes ja kaubanduslikes rakendustes. CFC-d on tuntud oma stabiilsuse, mitte-toksilisuse ja mittereaktiivsuse poolest, mis tegi neist ideaalsed külmutusagensid, propellendid aerosoolides, lahustid ja vahutekitajad.

Nende stabiilsus oli aga ka nende peamine probleem. Kui CFC-d jõudsid atmosfääri ülemistesse kihtidesse, ei lagunenud nad kiiresti. Ultraviolettkiirgusest tingitud lagunemine vabastas kloori radikaale, mis hävitasid osoonimolekule. Osoonikiht kaitseb Maad kahjuliku ultraviolettkiirguse eest, seega selle kahanemine suurendas nahavähki ja muid terviseprobleeme inimestel ning kahjustas ka taime- ja loomapopulatsioone.

1987. aastal sõlmitud Montreali protokoll oli rahvusvaheline leping, mille eesmärk oli järkjärgult kaotada CFC-de tootmine ja kasutamine. Protokoll on olnud edukas, kuna enamik riike on CFC-de tootmise ja tarbimise lõpetanud. Selle tulemusena on osoonikihi taastumine juba alanud, kuigi täielik taastumine võtab veel aastakümneid. CFC-de asemel kasutatakse praegu keskkonnasõbralikumaid alternatiive, nagu hüdrofluorosüsivesinikud (HFC-d) ja hüdroklorofluorosüsivesinikud (HCFC-d), kuigi ka neil on oma keskkonnamõjud.