kloorfluorosüsivesinikele

Kloorfluorosüsivesinikud, tuntud ka kui klorofluorosüsivesinikud (CFC-d) või freoonid, on inimtegevuse tagajärjel tekkinud orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku, kloori ja fluori. Need olid laialdaselt kasutusel alates 1930. aastatest erinevates rakendustes, sealhulgas külmutusagensidena, aerosoolide propellentidena, puhastusvahendite ja vahutekitajana. CFC-d on keemiliselt väga stabiilsed, mittetoksilised ja mittepõlevad, mis tegi neist atraktiivsed tööstuslikud kemikaalid.

Kuid 20. sajandi lõpul avastati, et CFC-d on peamine osoonikihi hävitaja. Atmosfääri ülemistes kihtides lagunevad CFC-d UV-kiirguse toimel, vabastades kloori aatomeid, mis omakorda katalüüsivad osooni (O3) molekulide lagunemist hapnikuks (O2). Osooni kihi vähenemine suurendab maapinnale jõudva kahjuliku UV-B kiirguse hulka, mis võib põhjustada nahavähki, silmakahjustusi ja kahjustada looduskeskkonda.

Reageerides sellele ohule, allkirjastati 1987. aastal Montreali protokoll, millega reguleeriti ja järk-järgult vähendati CFC-de tootmist ja tarbimist üle maailma. See rahvusvaheline leping on olnud edukas osoonikihi taastumise suunas liikumisel. Paljud endised CFC-rakendused on nüüd asendatud ohutumate alternatiividega, nagu hüdrofluorosüsivesinikud (HFC-d) ja hüdroklorofluorosüsivesinikud (HCFC-d), kuigi ka need võivad olla kasvuhoonegaasid ja nende kasutamine on samuti piiratud.