kiiritusintensiivsust

Kiiritusintensiivsust on füüsikaline suurus, mis kirjeldab kiirgusenergia voolu tugevust. See määrab, kui palju kiirgusenergia jõuab teatud pinnale või suunaliselt lähtekohast edasi. Sõltuvalt kontekstist võib kiiritusintensiivsust mõista kui kiirgusenergia tihedust pinnale (irradiance) või kui suunatud kiirguse intensiivsust, mis on per unit solid angle. Seetõttu on mõiste kasutusvaldkondades varieeruv, kuid kõik variandid mõõdavad kiirgusenergia kuiaja jooksul.

Põhilised mõisted ja ühikud: kiirgusintensiivsust pinnale kirjeldatakse tavaliselt kui W/m^2, mis tähistab kiirgusenergia jõudmist iga ruutmeetri kohta sekundis. Suunatud kiirguse intensiivsust kirjeldatakse sageli kui W/sr (watti per steradian). Radiantsus (radiance) on suurus W/(m^2 sr), mis kirjeldab kiirguse tugevust pinnal koos suunaga. Spektraalse lõikes võib käsitleda ka E_lambda või L_lambda, mis annab kiirituse tugevuse sõltuvalt lainepikkusest. Seosed nende suuruste vahel sõltuvad geomeetriast ja vaatekulgetest ning neid saab kasutada kiirgusvoo arvutamiseks erinevatest allikatest.

Mõõtmine ja seire: kiiritusintensiivsust mõõdetakse erinevate radiomeetritega. Pyranomeetrid ja subfaktilised radiomeetrid mõõdavad pinnale jõudvat kiirgusenergia tihedust, spektrometrid annavad spektriinfo ning fotodetektorid aitavad määrata valguse intensiivsust teatud lainepikkuste vahemikus. Mõõtmised on olulised nii päikeseenergia arenduses, kliimamõõtmistes kui ka ohutusalases kontrollis.

Rakendused: kiiritusintensiivsust kasutatakse päikeseenergia hindamisel ja modelleerimisel, valgus- ja arhitektuuritöös, laserohutuses ning meditsiinilise kiiritusravi ja radiatsiooniohutuse kontekstides.

Seadus- ja standardid: suuruse täpsus ning võrreldavus tagatakse rahvusvaheliste radiomeetria standardite ja organisatsioonide soovituste kaudu.