kasvupeetust

Kasvupeetust on mõiste, mida kasutatakse kasvukiiruse või arengu aeglustumise kirjeldamiseks, kui kasv on vanusele või arengutasemele vaatamata oodatust madalam. See nähtus võib esineda inimeste, taimede ja mõnikord ökosüsteemide tasandil.

Inimestel avaldub kasvupeetust tavaliselt lühikese kasvuna või arengu viibimises, sealhulgas puberteedi viibimises. Põhjused on mitmekesised: toitumuslikud puudujäägid, kroonilised haigused, endokriinsed häired (nt kasvuhormooni defitsiit, kilpnäärme alatalitlus), psühhosotsiaalsed tegurid ning geneetilised või konstitutsioonilised faktorid.

Taimekasvul võib kasvupeetus tuleneda toitainete puudusest (nt lämmastik või fosfor), veepuudusest, ebasoodsatest temperatuuridest, kahjuritest või haigustest, halvast mullaviljakusest või valguse puudulikkusest. Ökosüsteemide tasandil viivad stressid, kliimatingimuste muutused ja ressursivaesus samuti kasvupeetusele.

Diagnostika põhineb kasvuhalduse järjepideval jälgimisel ning vanusele ja sooile vastavate kasvugraafikute võrdlemisel; inimeste puhul võib nõuda bone age’it, hormonaalseid teste ja toitumusliku hindamise. Taime puhul piisab mulla analüüsist ja kasvuprotsessi jälgimisest.

Ravi ja juhtimine keskenduvad põhjuse leidmisele ja kõrvaldamisele: inimestel näiteks ravi endokriinsete või toitumishäirete, toitumustäienduste ning sotsiaalsete tegurite parandamisega; taimedel - toitainete, niiskuse ja keskkonna optimeerimisele ning kahjurite tõrjele.

Prognoos sõltub varajasest avastamisest ja asjakohasest ravist; kui sekkumine toimib, võivad kasvukiirus ja lõplik kasv ulatuda normaalsete piirideni.