juhtimismudelite

Juhtimismudeliteks nimetatakse erinevaid teooriaid ja raamistikke, mis kirjeldavad, kuidas organisatsioonid on korraldatud, kuidas otsuseid tehakse ning millised juhtimisstiilid ja struktuurid võivad olla tõhusad. Need mudelid püüavad selgitada, milliseid ressursse, volitusi ja vastutust koosseisud omavahel jagavad ning milliseid protsesse ja norme on vaja eesmärkide saavutamiseks.

Ajalooliselt on juhtimismudelid arenenud läbi mitme koolkonna. Klassikaline juhtimine (Taylor, Fayol) keskendus tööjaotusele, standardimisele ja ametlikele korraldustele. Weberi bürokraatia rõhutas hierarhilist korda ja reeglite järgimist. Inimressursside suunad (inimeste motivatsioon ja suhted) said tähtsuse Hawthorne’i uuringute kaudu. Kontingentsusteooriad rõhutavad, et sobiv mudel sõltub kontekstist ning olukorrast. Teised olulised lähenemised hõlmavad Mintzbergi juhtimisrolle, Lewini juhtimisstiile (autoritaarsed, demokraatilised, laissez-faire), transaktsiooni- ja transformaatorjuhtimist ning kaasaegseid võime- ja tehnoloogiapõhiseid lähenemisi nagu lean, tugevdatud organisatsioon ja agiilne juhtimine.

Rakendused hõlmavad organisatsiooni ülesehituse ja kultuuri kujundamist, otsustusprotsesside ja vastutuse jaotamist, strateegilise ja operatiivse juhtimise planeerimist ning juhtide arendamist. Juhtimismudelid pakuvad raamistiku, kuid neid tuleb sageli kohandada vastavalt organisatsiooni eesmärkidele, tööstusele ja kultuurilistele kontekstidele.

Kriitika keskmes on kontekstist sõltuvus, kultuurilised erinevused ning mõõtmis- ja rakendusküsimused; liigne keskendumine ühele mudelile võib vähendada paindlikkust. Seetõttu kasutatakse sageli kombineeritud või kohandatud lähenemisi.