ülesehituse

Ülesehitus (gen. ühes) tähistab teksti või muu teose organiseerimise viisi, mille eesmärk on esitada ideed selgelt ja loogiliselt. See hõlmab nii üldist struktuuri kui ka konkreetseid koostamise reegleid. Enamasti sisaldab ülesehitus sissejuhatust, arendavat osa ja kokkuvõtet, kuid erinevates žanrites võivad osade nimed ja järjestus varieeruda.

Peamised komponendid on: sissejuhatus, kus püstitatakse teema, eesmärk ning peamine väide või probleem; arendav osa, kus esitatakse põhjendused, tõendid ja analüüs; ning kokkuvõte, mis koondab võtmesõnumid ja võib pakkuda järeldusi või soovitusi. Sõltuvalt žanrist rõhutatakse erinevaid aspekte, kuid terviklikkus ja selgus on alati olulised.

Ülesehitus võib olla erinevat tüüpi. Kronoloogiline ülesehitus järgib sündmuste või ideede ajalist järjestust; temaatiline keskendub erinevatele teemadele; probleem-lahendus keskendub probleemi esiletoomisele ja lahenduste pakkumisele; põhjuse-tulemus kirjeldab seoseid ja tagajärgi; ringjooneline kordab keskset ideed lõpp-punktis.

Kirjutamisprotsessis on kasulik varajane planeerimine, pealkirjade ja lõigukavandi loomine, seejärel töö koostamine ja redigeerimine. Koherentsus ja sidusus saavutatakse sujuvate üleminekute, ühtlase stiili ja asjakohaste tõendite abil. Ülesehitus on oluline mõiste eesti kirjandusteoorias ja õpetuses, aidates lugejal ja kirjutajal mõista teksti loogilist kulgu ning parandada arusaamist ja mõju. Näiteks akadeemiline esseed järgib sissejuhatust, arendust kolme või nelja argumendiga ja kokkuvõtet.