intermolekulaarsete

Intermolekulaarsete jõudude mõiste hõlmab molekulide vahelisi jõude, mis ei kuulu molekulide sisesesse kovalentsesse või ioonilisse sidemesse. Need jõud on märksa nõrgemad kui intramolekulaarsed sidemed, kuid nende mõju füüsikalistele omadustele, faasimuutustele ja lahustuvusele on suur.

Peamised liigid on van der Waalsi jõudude alaliigid: Londoni dispersioonijõud (indutseeritud dipoolid), Keesom‑jõud (permanentsed dipoolid) ja Debye‑jõud (dipool-indutseeritud dipool). Vesiniku side on eriline ja tavaliselt märgatavalt tugevam kui teised van der Waalsi jõud; see tekib, kui vesinik ühendub väga elektronegatiivse aatomiga (F, O või N). Need jõud esinevad eraldi või koos ning määravad molekulide käitumise tihti suurel määral.

Jõudude tugevus sõltub molekulide polarisatsioonist, polariseeritavusest ja suurusest: suuremad ja polaarsemad molekulid kogevad tugevamaid dispersioonijõude või vesiniku sidet. Seetõttu on keemistemperatuurid, sulamistemperatuurid, pindpinevus ja lahustuvus suuremate või polaarsete molekulide puhul tavaliselt kõrgemad kui mittespetsiaalsetel.

Näited: vesiniku side annab veele kõrge keemistemperatuuri ja tiheda jää struktuuri; metaanil on madal keemistemperatuur, kuna see on vähepolaarne ja kogeb peamiselt Londoni dispersioonijõude. Lahustuvus sõltub sobivast vastastikmõjust dipool-ioonide või dipool-dipool interaktsioonidega.

Ajalooliselt on intermolekulaarsete jõudude mõiste arenenud van der Waalsa jõudude kirjeldustest koos Keesomi, Debye ja Londoni töödega ning nende mõistmine on keskne nii keemias kui bioloogias, materjaliteaduses ja farmakoloogias.