elektronegatiivse

Elektronegatiivsus on aatomi võime tõmmata kovalentsetes sidemetes jagatud elektronide paari enda poole. See on oluline omadus, mis määrab molekulide sidemete polarisatsiooni, keemilise reaktsiooni mehhanismi ja aatomite koostööd teiste elementidega.

Kaks peamist viisi elektronegatiivsuse kirjeldamiseks on Mulliken'i ja Paulingu skaala. Mulliken'i elektronegatiivsus χ on defineeritud kui χ = (I + A)/2, kus I on esmase ionisatsioonienergia ja A on elektronafiinsus; mõlemad väärtused esitatakse elektronvoltides (eV). Paulingu skaala on empiiriline ja põhineb sidemete lõhkumishindadel ning kasvab kõrgemal väärtusel. Fluor on Paulingu skaala järgi kõige elektronegatiivsem element (umbes 3,98). Teised elemendid järgivad, arvestades, et erinevates allikates võivad täpsed väärtused erineda.

Perioodil suureneb elektronegatiivsus vasakult paremale, sest tuumas olevate protonide arv kasvab ning elektronide tõmbamise efektiivsus suureneb; rühmas aga langeb EN, kuna aatomhõõr on suurem ja elektronide tõmbamisvõime mehhaaniliselt nõrgeneb, kui suurenevad elektronide kihieritused. EN erinevus kahe side vahel määrab sideme olemuse: Δχ umbes 0,4 või vähem viitab mittepolaarsele kovalentsele sidemele, umbes 0,4–1,7 poolpolaarsele sidemele ja üle umbes 1,7 ioonilisele sidemele. EN on olulisel määral seotud ühendite polaarsuse, oksüdatsiooniregistrite ja happesuse prognoosimisega ning aitab hinnata keemiliste reaktsioonide käitumist ja molekulaarsest struktuurist tulenevaid omadusi. EN on kontekstispetsiifiline ja võib sõltuda keskkonnast ning molekuli ülesehitusest.