elektronegatiivsuse

Elektronegatiivsus on keemilise elemendi omadus, mis näitab aatomi võimet tõmmata sideelektrone enda poole kovalentse sideme loomisel. See omadus mõjutab molekulide poolust, sidemete iseloomu ja keemilist käitumist. Elektronegatiivsus ei ole otseselt mõõdetav suurus; seda kirjeldatakse erinevate skaala abil, millest enim kasutatav on Paulingu skaala, kuid on olemas Mulliken’i ja Allred–Rochow’i lähenemised.

Paulingu skaala on kõige levinum. Fluor on selle skaala järgi kõige elektronegatiivsem element (ligikaudu 3,98), samas kui näiteks cesium on väga vähe elektronegatiivne (ligikaudu 0,7). Täpsemad väärtused: hapnik umbes 3,44; lämmastik umbes 3,04. Mulliken’i skaala arvutatakse aatomi ioniseerimisenergia ja elektronaffinity keskmise põhjal; Allred–Rochow põhineb efektiivsel tuumiklaengul ja kovalentsel raadiusel.

Elektronegatiivsust mõjutavad peamised tegurid on tuumiklaeng, elektronide varjestus ja aatomi suurus. Üldreegel on, et elektronegatiivsus kasvab vasakult paremale perioodil ja langeb rühmas allapoole. Väike aatom ja suur tõmme aatomi tuuma poole suurendavad elektronegatiivsust, samas suure raadiuse ja tugeva varjestuse korral see väheneb.

Rakendused ja piirangud: elektronegatiivsus aitab hinnata sideme tüüpi (polaarne vs mitte-polaarne), molekulaarset poolust ja happesus–baseerumist ning reaktiivsust. See on siiski kontekstispetsiifiline ja skaalaid tuleb kasutada koos teiste omadustega, kuna väärtused võivad olenevalt sidemest erineda.

Näited: H–O sideme on polaarne; HF – väga polaarne; NaCl on peaaegu ioonne; CH4 side on nõrgalt polariseeritud.