elektronegatiivsus

Elektronegatiivsus on aatomi võime tõmmata jagatud elektroneid enda poole keemilises sidemes. See on suhteline suurus ning sõltub kasutatavast skaalast; erinevate skeemide väärtused annavad järjestuse aatomi omavahelisel võrdlemisel, kuid üldine trend jääb samaks. Kõige laiemalt kasutatav on Paulingi skaala, mis määrab aatomitele elektronegatiivsusväärtused vesiniku suhtes. Väärtused ulatuvad ligikaudu 0,7 (cesium) kuni umbes 3,98 (fluor). Lisaks on levinud Mullikeni skaala, mis põhineb ioniseerimiskõrguse ja elektronaffinity keskmisel ning Allred-Rochow skeala, mis arvutab elektronegatiivsuse aluseks elektroni tiheduse ja tuumkaitse efektiivsuse.

Elektronegatiivsus määrab, kui tugevalt aatomi jagatud elektronpaarid tõmmatakse tema poole; suurema elektronegatiivsusega aatom tõmbab sideme elektronpilve enda juurde, tekitades polaarsuse ja dipoolmomendi. See on võtmetegur keemilises sidemes ning seletab näiteks, miks HCl moodustab polaarset sidet, samas kui O2 on peaaegu mittepolaarne.

Trendid ja rakenduslikud tagajärjed: elektronegatiivsus kasvab perioodis paremale liikumisel ja langeb rühmas allapoole. See mõjutab molekulide polaarset olemust, hüdrofiilsust, keemiliste ühendite reaktsiooni- ja hape-base käitumist ning konjugeeritud aluste stabiilsust. Siiski on elektronegatiivsus kontekstuaalne omadus: selle täpne väärtus sõltub kasutatavast skealast ja sideme keskkonnast, mistõttu see on parameeter, mitte universaalne konstant.

---