ioniseerimiskõrguse

Ioniseerimiskõrgus on atmosfääri kihtide kõrgus, mille juures ionisatsioon tekib märkimisväärselt ja tekib vabu elektrone ja ione. See mõiste viitab ioonosfääri moodustavatele protsessidele ning selle kõrgus ei ole konstantne: ionisatsioon sõltub päikese kiirgusest, ajaajast, geograafilisest asukohast ning aastaajast.

Ioonosfeeri moodustavad tavaliselt kihid D, E ja F. D-kihis (umbes 60–90 km) ionisatsioon on päevastel aegadel suhteliselt nõrk ja mõjub sagedustele madalatel sagedustel. E-kihis (umbes 90–120 km) on ionisatsioon tugevam ning see kiht suurendab elektronide tihedust lühema lainepikkusega kiirguse mõjul. F-kihis, kus asuvad F1- ja F2-alakiht, on ionisatsioon kõige suurusjärgus kõrgemal, ulatudes ligikaudu 150–800 km ning F2-kihis saavutatakse ööpäeva jooksul kõige suurem elektronide tihedus mõnede piirkondade puhul. Päeval on ioniseerimine tugevaim sub-solaralal ning kõrgematel laiuskraadidel võivad olla eripärad sõltuvalt geofüüsikast.

Ioniseerimiskõrgus on oluline radio- ja satelliidiliikluse jaoks, kuna ioonosfäär mõjutab raadio laineid, nende peegeldumist ja levikut. Madalamaid sagedusi neelab D-kihi päevasesse aega, muutes pikaulatuslikke raadiosaatjaid raskemaks, samas kui kõrgematel kihtidel, eriti F-kihis, on hea lainelevik kõrgetel sagedustel. Ioonisatsiooni tihedus ja kõigi kihtide kolmandate omaduste muutus sõltub päikesepäevarustuse ja geograafia tõttu. Mõõtmine moodustab olulise osa ioonosfääri uuringutest: ioonosondi, incoherent scatter -radarisüsteemid ja GPS-põhised total electron content (TEC) mõõtmised aitavad kindlaks määrata ioniseerimiskõrgust ja elektronide tihedust.