Elektronegatiivsust

Elektronegatiivsus on keemiline omadus, mis kirjeldab keemilise sideme aatomi võimet tõmmata enda poole sidemees kõiki elektrone. See on suhteline skaala, mis aitab ennustada keemilise sideme polarisust, st kui võrdselt või ebavõrdselt elektrontihedus sidemees jaotub. Kõrgema elektronegatiivsusega aatomid tõmbavad elektrone tugevamalt endale.

Elektronegatiivsus sõltub aatomi tuumalaengust ja aatomiraadiusest. Aatomid, millel on suurem tuumalaeng ja väiksem raadius, on üldiselt elektronegatiivsemad. Näiteks on fluor, hapnik ja lämmastik väga elektronegatiivsed elemendid, samas kui alusmetallid nagu tseesium ja frantsium on väga elektropositiivsed (madala elektronegatiivsusega).

Elektronegatiivsuse mõiste tutvustas esmalt Linus Pauling 1930. aastatel. Paulingu skaala on kõige laialdasemalt kasutatav, kusjuures fluori elektronegatiivsus on seatud väärtuseks 3.98. Teised skaalad, nagu Mullikeni ja Allredi skaalad, on samuti olemas, kuid Paulingu skaala on kõige levinum.

Keemilises sidemes olevate aatomite elektronegatiivsuse erinevus määrab sideme tüübi. Kui erinevus on väike, on side kovalentne ja enamasti mittepolaarne. Kui erinevus on keskmine, on side polaarne kovalentne, kus elektrontihedus nihkub elektronegatiivsema aatomi poole. Kui erinevus on suur, moodustub iooniline side, kus üks aatom loovutab praktiliselt oma elektroni teisele. Elektronegatiivsus on oluline mõiste keemia mitmetes valdkondades, sealhulgas orgaanilises keemias ja termodünaamikas.