hüpertensioonist

Hüpertensioon, ehk kõrge vererõhk, on krooniline seisund, kus arteriaalne vererõhk püsib normaalsest kõrgem. Vererõhu mõõtmisel nähakse tavaliselt kahte väärtust: süstoolne (ülaväärtus) ja diastoolne (alas). Püsivaks peetakse väärtusi, mis ületavad mitme mõõtmise jooksul umbes 140/90 mmHg.

Hüpertensioon jaguneb peamiselt kahte rühma: primaarne ehk essentsiaalne hüpertensioon, mille põhjust ei ole selgelt kindlaks tehtud; ning sekundaarne hüpertensioon, mida põhjustab mõni teine haigus (näiteks neeruhaigus, neerupealise näärmete häired, uneapnoe) või teatud ravimid.

Risikofaktorid: vanus, ülekaal või rasvumine, istuv eluviis, suur soola tarbimine, alkohol, stress, suitsetamine ja perekondlik eelsoodumus. Pikaajaliselt kõrge vererõhk võib kahjustada südant, veresooni, neerusid ning silmi ning suurendada südameinfarkti või insuldi riski.

Sümptomid: paljudel inimestel ei esine sümptomeid enne, kui vererõhk on väga kõrge. Hüpertensiooniga sageli avastatakse vererõhk juhuslikult mõõtmise teel. Harvaesinev hüpertensioonikriis võib põhjustada peavalu, nägemishäireid, hingamisraskust või segasust.

Diagnoos: vererõhu mõõtmised tehakse vähemalt kahes eraldi kohtumisel või kodus/kaugtulemonitooringu abil. Arst hindab ka elutundlikke riskitegureid ja kontrollib elundikahjustusi.

Ravi: esmane nõuanne on elustiili muutmine, sealhulgas kehaline aktiivsus, kaalulangus, DASH-toitumine, soola vähendamine, alkoholi piiramine ja suitsetamisest loobumine. Vajadusel kasutatakse ravimeid: ACE-inhibiitorid või ARB-d, tiatsiid-diureetikumid, kaltsiumkanali blokaatorid ning mõnel juhul beeta-blokaatorid. Sihtvererõhk on tavaliselt <140/90 mmHg; kõrgema riski puhul võib siht olla <130/80 mmHg.

Jälgimine: regulaarsed kontrollid, kodune vererõhu jälgimine, kõrvaltoimete jälgimine ning riskifaktorite korrigeerimine. Õige ravi vähendab südame- ja veresoonkonna haiguste riski ning parandab üldist elukvaliteeti.